Category Archives: Legendid

Legendid rahvasuust jutustavad

Kabelimäel Varese Rannas asus sadam, linnus, või kindlus, mille rajasid arvatavasti viikingid (riisiked), hiljem kasutasid ning tegid juurdeehitusi rootslased. Vanarahvas rääkinud, et röövitud varandusega Vetela (Sutu) lahte tulnud viikingite laevad olnud nii lastis, et polevat Ristijõkke sisse saanud, nii rajatudki Varese Randa röövitud varanduste ladu. Ristijõel olnud viikingitel uhke mõis, mis kandis nime Pella (Pälla).

Üks legend räägib, et Kabelimäele tahetud kunagi linna, või lossi rajada. Mis päeval ehitatud, selle lõhkunud öösel konkurendid, kes oma kantsi kusagile mujale, võibolla praeguse Kuressaare paika püstitanud. Nii see vastastikku käinud, kuni lõpuks võitnud Kuressaare (tinglikult) omad. Oletame, et sedasi saigi Saaremaa oma pealinna just sinna, kus ta praegus asub, vastasel juhul (oletame) oleks ehk Vätta (Vetela) olnud Saaremaa administratiivne keskus.

Keskaegsest Vättast ja Kabelimäest on rahvasuu säilitanud ka järgmise loo: Suur Rootsi laev uppunud tormiga Fettela (Sutu) lahes koos meeskonnaga. Hukkunud meremehed maetud, või ei maetud, Kabelimäele, kuid sinna püstitatud nende mälestuseks kabel (Elmsaare kohale), kuhu paigutatud rist kuldse kalaga, mille Kailuka mehed varastanud. Pannud siis kannataja pool süüdlastele needuse peale, et igas varga peres peab igas põlvkonnas vähemalt üks sant ja vigane sündima. Sellepärast olevatki Kailuka küla mõnes peres põlvest põlve vigaseid sündinud, kuigi Põhjasõja ajal puhkenud katk hävitas peaaegu kogu küla elanikkonna, mis hiljem mujalt-tulnutega asendus.

Teine variant sellest loost pajatab, et risti alla peidetud hoopis varandus, mille Kailuka mehed varastanud. (Legende jutustasid Marta Puusepp sündinud 1912., Milvi Valks sündinud 1916.a.ning nooremad Endla Väli, Leida Saar ja Ellen Leht.)

Ester Saar (sünd.1924.a.neiuna Vakepea) Suureväljalt rääkis oma isa Aleksander Vakepea mälestusi, et nende maja, mille nad kolmekümnendate esimesel poolel Kabelimäe veerele rajasid, ehitamise ajal tuli nähtavale telliskividest müür ja põldudelt ehitise jäänuseid. Kive maast välja kaaludes, kukkus kang kuhugi sügavale. Edasised kaevamised ja ehitustööd Kabelimäel keelustati Eesti riigi poolt, seal karjatati küla vasikaid.

Kui 1958.aastal hakati elektripostide jaoks auke puurima, vajus puur vastupanuta maa sisse. See informatsioon edastati ka arheoloogidele, kes 60-ndatel aastatel asja pisut uurisid ja Kabelimäele tekkis tahvel nr. 726, mis näitas, et tegemist on arheoloogiamälestisega. (Kahjuks on uurimine, seni, sellega piirdunud.)

1519.aastal Püha kirikus teostatud kirikuvara loendis on muu rikkaliku vara hulgas kirjas ka hõbedane räim, mille kohalikud kalurid kirikule annetanud (Koguteos “Saaremaaa”). Jääb üle vaid arvata, et selle kinkisid Kailuka kalurid, püüdes niimoodi oma järeltulevad põlved needusest vabastada.

1576.aastal Liivi sõja käigus tabas Püha kirikut ja kihelkonda, suur häda: laastavate moskvalaste (venelaste) väesalgad süütasid põlema õlgkatusega Püha kiriku, kuhu oli varju läinud hulk saarlasi ühes naiste ja lastega, kes kõik tulekahjus hukkusid (Koguteos Saaremaa). Ilmselt samast ajast on kadunud ka Kailuka kalurite varastatud-annetatud hõbedane, või kuldne kala.

Kaagi rannas olnud vanal ajal inimestele poomise läbi surmaotsuse täideviimise paik, teadis Naima Eintohv (sündinud 1925.a.), kes seda lugu lapsepõlves Kopli emmult (perekonnanimi Sirkel, kuid eesnime ei mäletata, teda hüütud ikka emmuks) kuulnud. Hiljem rajati sinna tsaariarmee kordon, kus peeti valvet ka salapiirituse vedajate üle. 1903. aasta kaardil, mis kannab märget “salajane”, on poolsaare tipus ära märgitud: “Kordon Fettel”.

1611.aastal tekkis Saaremaa aadli hulgas rootsimeelsete “partei”, kes astusid avalikult välja Taani okupatsioonivõimu vastu Saaremaal. Sel ajal oli Sandlas mõisnikuks Claus Vietinghoff. 1612.aastal tungisid Saaremaale rootslaste väesalgad, kes teostasid oma rüüsteretki ka Püha kihelkonnas: röövisid mõisaid ja talusid, lahkudes viisid vangidena kaasa kohalikke talupoegi, kes Läänemaale, sõdade tõttu tühjaksjäänud taludesse asustati. Sel kaugel ajal oli Saaremaa taluehituse häving väga ulatuslik, ilmselt selle suure laastamistöö järel tehtud hädaehitustest kujuneski välja Saaremaale iseloomulik rehi-eluhoone. Saaremaa ajaloo hea tundja Evald Blumfeldt on väitnud, et Saaremaa talupoeg on kogu Taani aja elanud võrratult paremates elutingimustes, kui samal ajal mandri talupoeg, kuna Saaremaa taaniaegsete vanatalude hoonestik on rikkalik ja elamu avar. 1614.aastal püüti talupojad Rootsi aladelt tagasi tuua, selle ettevõtmise eesotsas seisis Saaremaa asehaldur Jacob Beck ja relvastatud mõisameeste jõuku juhtis Kuressaare lossipealik Gert von Hove, kuid saarlasi ei leitud, kirjutab Saaremaa Muuseumi kaheaasta raamatus Ilmar Arens.

Keskaja lõpus elas Vättal 15 rootsi peret, nende valdamisel oli 11,5 adramaad ja 2 üksjala kohta.

Tänaseks on säilinud rannarootslaste talude nimed: Timmermanni, Rammi, Ula,Tiisu ning perekonnanimed Ulas, Soostermaaker, Adamson,Kundrats, End ja Enno.

Aastal 1645 teostatud revisjoni andmed näitavad, et Püha-Vätla vakus (haldus ja maakasutusüksus) koosnes kahest osast, koguteoses “Saaremaa” on alljärgnevad andmed:

1)eestlastega asustatud Mahwack ( maavakus )

2) rootslaste talud poolsaare lõunarannikul.

Saaremaa rootslastest säilitasid oma rootsluse kõige kauem just Vätta omad, kuna neil oli parem õiguslik ja sotsiaalne seisund, nad olid vabad mõisaorjusest. Keskaja lõpuks oli maarahva jõukus kasvanud ja asustus tihenenud.

Rootslaste vakuses oli

  • 1592-l aastal 15 asustatud talu
  • 1618-l aastal 15 asustatud talu
  • 1645-l aastal 21 asustatud talu

eestlastega asustatud Püha Vätla vakuses

  • 1592-l aastal 16 asustatud talu
  • 1618-l aastal 18 asustatud talu
  • 1645-l aastal 31 asustatud talu

Olen kuulnud, et veel hilja-aegu pidanud Suure- ja Väike-Rootsi rahvas ennast oma rootsi vere tõttu muust Vätta rahvast paremaks ja poolsaar oli nagu poolitatud, selle etema poole esindajaid kutsuti ülejäänute poolt “kollaste lõugadega vesi-vätlasteks”. Jääb üle küsida, miks just kollaste lõugadega? Aastaid tagasi oli mul sellest juttu oma mehe emaga, põlise Kailuka inimesega, kes mäletas vanarahva juttu, kus mööda merd sisserännanud pikakasvulisi rootslasi võrreldud vesiussidega, kes rannavallist üles roomanud ja siia oma kodud loonud. Vesiussidel, ehk nastikutel on ju tõepoolest kollased lõuad, pikk kasv on aga tänaseni säilinud, sellest võib järeldada, et küllap osa rootsiverd inimesi katkust puutumata jäid.

Ka lähiminevikus on Vättat poolitatud: Kailuka ja Vanamõisa olid Pihtla külanõukogus ja Sandla (hiljem Kõljala) sovhoosis, muu osa, mis kuulus “Saare Kalurile”, Kuressaare külanõukogus. See asjaolu on takistanud ühtse Vätta arengut, ning tekitanud võõritimõistmisi ning pingeid.

Advertisements