Category Archives: Inimesed

Selma Tammo mälestused

Selma Tammo on sündunud 11.05.1911.a. Pühas. Siin sündinud ja kasvanud inimesena on tal olnud kodukohaga seoses palju mälestusi.

Kiriku torni põlemisest

Hilissügisel ajal 1921.a. oli sellele aastaajale harukordselt ebatavaline äikeseilm. Äike oli sedavõrd tugev et süütas põlema nii Valjala kui Püha kiriku tornid. Selma oli siis 10. aastane. Kuna sellel ajal ei olnud tuletõrjetehnikat, jooksid inimesed ruttu kokku ja moodustasid tiigi ja kaevude juurest ahelikud õlgkatustega majadeni, mille katustel mehed heitsid vett katusele, et torni põlemisest kukkuvad tukid ei tekitaks suuremat kahju. Torni ennast enam päästa ei õnnestunud.

Kui torn jälle taastati sai oli projekti autoriks Püha pastoraadis sündunud Heinrich Eduard Gahlbäci poeg. Jakobi talu peremees Juhan Rahnel, kes ei kartnud kõrgust, pani uue torni tippu risti ja selle all oleva kera. See võis olla pärit isegi vana kiriku tornist. Hiljem kui oli valminud juba uus pastoraat, maalis kunstnik Eerik Haamer saali tarbeks pildi millel oli kujutatud Püha kiriku torni ilma tornita. Eeriku, vennale Harri Haamerile see pilt ei olevat meeldinud.

Aiast ja pastoraadist

Püha kiriku juures on juba vanast ajast aed. See oli mõeldud kasutamiseks koguduse õpetajale. Kui õpetajat pikemat aega kogudusel ei olnud siis juhtus sageli, et igaüks käis sealt midagi võtmas. Et seda laastamistööd vältida, anti nn. Maripuu aed koguduse juhatuse poolt rendile. Minu isa Juhan oli ka üks rentnik. Mehed valvasid aeda öösel ja meie lapsed, pidid aeda valvama päeval. Selles aias oli kaks väga suur pirnipuud väga magusate viljadega. Merepoolse kiviaia juures oli terass koos pikidega kus võis õhtuti merele vaadata kuidas kuu tõuseb ja Sutu lahes peegeldub. Kui hakati ehitama uut pastoraati pidi sellelt kohalt enne ära lammutama nn. tööliste maja või häärberi. Kuna see oli vana hoone ei olnud sellest ka kahju. Ma usun, et vanast pastoraadist endast oleks saanud asja kui sellele oleks pandud peale uus katus. Vana pastoraat oli võrreldes praeguse koguduse majaga, palju suurem ja ruumikam hoone. Pastor Haameri ajal oli suure saali seinad viimistlemata lihtsast palgist. Kui õpetaja Reinaru tuli ametisse valis Harri Haameri abikaasa Maimu helesinise suurte laikudega tapeedi. See oli õp. Reinaruga hästi kokku sobinud.

Mõnda koguduse juhtidest ja nende tegevusest

Kui Saaremaal oli suur näljahäda (ilmselt on siin mõeldud Põhjasõja 1700-1721 järgset viletsuse ja nälja aega kui eesti rahvastik vähenes 120 – 140 000 inimeseni) oli Püha koguduse õpetaja andnud kohalikele talupoegadele (kirikumõisa rentnikud) tööd turba kaevandamisega praegusest soobikust. Turbaga väetati kirikumõisa põlde ja pastor sai talunikele nälja leevendamiseks maksta viljas (Ilmselt kõige raskemal ajal 1714-1730 oli Pühas pastoriks Konrad Wilcken).

Kõige vanem Püha surnuaed asub ümber kiriku. Inimluid on maetud ka laiemalt vana pastoraadi ümber. Kirikust välja tulles oli vanasti vasakut kätt näha kiviristi osa. Sealsamas oli ka vana päikesekell.

Vanas surnuaias seisab Peter Heinrich von Frey haud (Pühas 1785-1833). Õpetaja Haamer rääkis sageli, et temagi sooviks enda hauale sellist masiivset hauakivi. Juhtus aga nii, et pikne lõi selle hauakivi katki. Sellest ajast on hauakivi pragudega.

Püha on olnud suur kogudus kus oli 3000 hinge. Vallas oli 4500 inimest. 1930.a. oli koguduseliikmete arv langenud mitu korda. Kogudust teenisid oma õpetaja puudusel naaberkoguduste vaimulikud.Valajala õpetaja Gustav-Friedrich Eduard Punt, kes hooldas Püha kogudust Valjalast, on minu mälestuses roosade põskede ja lumivalge habemega tore mees. Ta rääkis küll eesti keeles aga kirikus ei saanud rahvas tema eesti keelest aru.

Pärast Haamerit Püha pastoriks olnud Rudolf Reinaru tuli ideele anda Saaremaa kirikute ja koguduste kohta välja üks raamat mille pealkirjaks sai “Saaremaa praostkond sõnas ja pildis”. Reinaru palus minul kui valla kirjutajal need materjalid ühtseks tekstiks koondada. Õpetajad saatsid Pihtla vallmajja, kuhu tuli ka kirikla post, oma käsikirjad mille mina siis valla kirjutusmasinal ümber ümber trükkisin, jättes ruumi pildi kohtadele. Püha koguduse ajalugu puudutava osa kirjutas vallasekretär Hain Maripuu. Tema teadis ka seda, et kiriku altari ette, suure kiviplaadi alla on maetud üks koguduse vaimulik. Hain Maripuu täitis koguduse juures ka köster-organisti kohuseid. Vajadusel ta ristis lapsi ja mattis inimesi. Köstri palgaks sa ta kasutada koguduse maadest heinamaad mis jääb kolhoosi ajal ehitatud elamu (Aurora) kohale. Kui kogudusel oma õpetajat ei olnud, sai ta kasutada ka kirikla aeda (Maripuu aed). Hiljem Hain Maripuu küüditati ja ta suri võõrsil.

Õpetaja Haamerist on üldiselt meeles väga palju lugusid. Kui Harri tulevane abikaasa Viljandi linnapea Maramaa tütar Maimu, oli esimest korda Püha kiriku ja tema hingekarjasega tutvust teinud, tutvustas Harri ennast vaese kaluriküla papina. Kui Maimu talle saatis lubatud meenutusfotoga kirja oli sellele kirjutatud “Vaene kaluriküla papp”. Harri oli sellest veidi üllatunud. Maimu kirjutas Harrile omal ajal ainult erilistes, lillades ümbrikes.

Uielu koha peremees Mihkel Kästik oli oma asunikukoha rajanud pangalaenuga. Teda ja tema peret toitis ainult üks lehm. Mihkel jäi aga haigeks ja kutsus õpetaja endale koju. Ta tundis et surm on lähedal ja tahtis oma muret õpetajale rääkida. Nendevahelisest jutust ilmnes, et kõige suuremaks mureks oli lähenev pangalaenu tähtaeg. On teada, et õpetaja Haamer kinkis oma palgast selle raha, et Mihkel sai pangalaenu tähtajaliselt ära maksta. Varsti pärast Haameri lahkumist Saaremaal Mihkel suri. Õp. Haamer küsis veel hiljem tema matusekoha järele ja käis Mihkli haual.

Vanematest inimestest

Minu vanaisa Peeter Rahnel oli Tõlluste mõisas kokaks. Peeter muretses koos oma naise Viiuga Kopeldi koha. Sellessamas Lasname küla talu ühes toas peeti ka külakooli. Peetri ja Viiu lapsed olid Mihkel, Juhan, Anton ja Liisu. Nende vanem poeg Mihkel oli eluaegne kiriku kellamees. Alates esimesest maailmasõjast kui talu mära muudi ja (raha jäigi venemaale viidud panka) tuli Viiu kasvatama oma teise poja Juhani kahte last. Juhan ostis abielludes väikese vabadikukoha Püha külas endise küla koolimaja kõrvalt. Selle talu perenaine kelle endise maa peal meie kodu asetses oli väga hea inimene ja pidas meid lapsi alati meeles.

Vanal ajal olid inimesed kartlikud ja pelgasid neile mõistetamatuid asju. Oma usku püüti kinnitada meie mõistes ebausuga.

Minu ema õde tädi Alma oli samuti meie emale kodus abiks. Tema lapsepõlves võttis naarbruses elav vanemnaine teda kiriku juurde kaasa ja võttis kirikuukse alt kaasa põletamise tarbeks pühkmeid.

Juhani ema, Viiu isa Pärt, oli hakanud omal ajal hanesulega käsitsi Piiblit ümber kirjutama. Minu isa mäletab kuidas tema poisikespõlves oli osa sellest tööst juba valmis. Pärt oskas ainukesena külas ka kelli parandada. Vallasekretär rääkis et muist rattaid jäi järele, aga kellad ikka käisid.

Mälestused on üles tähendatud 9 aprillil ja 7 juulil 2000.a. Selma Tammo kutsuti oma Taevase Isa juurde peale oma 90.a aasta juubelit 15.05.2001

Mälestused on üles tähendanud Anti Toplaan

Advertisements