Monthly Archives: mai 2011

Püha kihelkonna ajalugu koondub internetti

Juba mitmendat korda on Püha kiriku juures koos käinud ajaloohuviliste seltskond, kes võtnud nõuks jäädvustada kodukandi ajalugu.
24. aprillil oldi taas koos ning huvilised võisid näha esimesi reaalseid samme, mis juba tehtud. Nii on Reekülas elav Piret Paomees, kes ajalootoimkonda tulnud Naiskodukaitse Pihtla jaoskonna esinaisena, valmis saanud esialgse
ajalooblogi lehekülje, mille aadressiks on https://pyhakihelkond.wordpress.com/
Et aga lehekülg ise ei valmi, oodatakse sinna vallaelanike kaasabi. Olgu siis vanade piltide, dokumentide või ka juba kokkukirjutatud materjalide näol. Eeskujuks on tegijaile olnud Orissaare ajalooblogi, mille tegemist juhib sealne toimkond eesotsas kaitseväe vanemkaplani Gustav Kutsariga ning kuhu päris lühikese aja jooksul on kogunenud palju huvitavat materjali.  Püha koguduse õpetaja Anti Toplaan käis aga välja idee korraldada edaspidi Püha kiriku ja kihelkonna nimepäeval, mis on juulikuus, ajalookonverents,  et need, kes aasta
jooksul ühtteist huvitavat kokku kogunud-kirjutanud, saaksid oma avastustest ka teistele rääkida.
24. aprillil toimunud kokkusaamisel tutvustas kokkutulnuile arvuti (ja interneti) kasutamise võimalusi arvutiõpetaja Tiit Tilk (temast on muuseas  saanud Püha kihelkonna  inimene!),  vanadest vallakaartidest rääkis aga Jaanis Prii.
Kui aga kellelgi on materjale, mida juba võiks kodulehele üles seada, võiks ühendust võtta kas Piret Paomehega (pirtsu7@gmail.com , tel 5257280) või Rita Loeliga (ritaloel@gmail.com  , tel 5525105).
Püha kihelkonna ajalootoimkond

(  KRAATER   MAI  2011:  http://www.pihtlavv.ee/html/dokumendid/kraater_90.pdf )

Legendid rahvasuust jutustavad

Kabelimäel Varese Rannas asus sadam, linnus, või kindlus, mille rajasid arvatavasti viikingid (riisiked), hiljem kasutasid ning tegid juurdeehitusi rootslased. Vanarahvas rääkinud, et röövitud varandusega Vetela (Sutu) lahte tulnud viikingite laevad olnud nii lastis, et polevat Ristijõkke sisse saanud, nii rajatudki Varese Randa röövitud varanduste ladu. Ristijõel olnud viikingitel uhke mõis, mis kandis nime Pella (Pälla).

Üks legend räägib, et Kabelimäele tahetud kunagi linna, või lossi rajada. Mis päeval ehitatud, selle lõhkunud öösel konkurendid, kes oma kantsi kusagile mujale, võibolla praeguse Kuressaare paika püstitanud. Nii see vastastikku käinud, kuni lõpuks võitnud Kuressaare (tinglikult) omad. Oletame, et sedasi saigi Saaremaa oma pealinna just sinna, kus ta praegus asub, vastasel juhul (oletame) oleks ehk Vätta (Vetela) olnud Saaremaa administratiivne keskus.

Keskaegsest Vättast ja Kabelimäest on rahvasuu säilitanud ka järgmise loo: Suur Rootsi laev uppunud tormiga Fettela (Sutu) lahes koos meeskonnaga. Hukkunud meremehed maetud, või ei maetud, Kabelimäele, kuid sinna püstitatud nende mälestuseks kabel (Elmsaare kohale), kuhu paigutatud rist kuldse kalaga, mille Kailuka mehed varastanud. Pannud siis kannataja pool süüdlastele needuse peale, et igas varga peres peab igas põlvkonnas vähemalt üks sant ja vigane sündima. Sellepärast olevatki Kailuka küla mõnes peres põlvest põlve vigaseid sündinud, kuigi Põhjasõja ajal puhkenud katk hävitas peaaegu kogu küla elanikkonna, mis hiljem mujalt-tulnutega asendus.

Teine variant sellest loost pajatab, et risti alla peidetud hoopis varandus, mille Kailuka mehed varastanud. (Legende jutustasid Marta Puusepp sündinud 1912., Milvi Valks sündinud 1916.a.ning nooremad Endla Väli, Leida Saar ja Ellen Leht.)

Ester Saar (sünd.1924.a.neiuna Vakepea) Suureväljalt rääkis oma isa Aleksander Vakepea mälestusi, et nende maja, mille nad kolmekümnendate esimesel poolel Kabelimäe veerele rajasid, ehitamise ajal tuli nähtavale telliskividest müür ja põldudelt ehitise jäänuseid. Kive maast välja kaaludes, kukkus kang kuhugi sügavale. Edasised kaevamised ja ehitustööd Kabelimäel keelustati Eesti riigi poolt, seal karjatati küla vasikaid.

Kui 1958.aastal hakati elektripostide jaoks auke puurima, vajus puur vastupanuta maa sisse. See informatsioon edastati ka arheoloogidele, kes 60-ndatel aastatel asja pisut uurisid ja Kabelimäele tekkis tahvel nr. 726, mis näitas, et tegemist on arheoloogiamälestisega. (Kahjuks on uurimine, seni, sellega piirdunud.)

1519.aastal Püha kirikus teostatud kirikuvara loendis on muu rikkaliku vara hulgas kirjas ka hõbedane räim, mille kohalikud kalurid kirikule annetanud (Koguteos “Saaremaaa”). Jääb üle vaid arvata, et selle kinkisid Kailuka kalurid, püüdes niimoodi oma järeltulevad põlved needusest vabastada.

1576.aastal Liivi sõja käigus tabas Püha kirikut ja kihelkonda, suur häda: laastavate moskvalaste (venelaste) väesalgad süütasid põlema õlgkatusega Püha kiriku, kuhu oli varju läinud hulk saarlasi ühes naiste ja lastega, kes kõik tulekahjus hukkusid (Koguteos Saaremaa). Ilmselt samast ajast on kadunud ka Kailuka kalurite varastatud-annetatud hõbedane, või kuldne kala.

Kaagi rannas olnud vanal ajal inimestele poomise läbi surmaotsuse täideviimise paik, teadis Naima Eintohv (sündinud 1925.a.), kes seda lugu lapsepõlves Kopli emmult (perekonnanimi Sirkel, kuid eesnime ei mäletata, teda hüütud ikka emmuks) kuulnud. Hiljem rajati sinna tsaariarmee kordon, kus peeti valvet ka salapiirituse vedajate üle. 1903. aasta kaardil, mis kannab märget “salajane”, on poolsaare tipus ära märgitud: “Kordon Fettel”.

1611.aastal tekkis Saaremaa aadli hulgas rootsimeelsete “partei”, kes astusid avalikult välja Taani okupatsioonivõimu vastu Saaremaal. Sel ajal oli Sandlas mõisnikuks Claus Vietinghoff. 1612.aastal tungisid Saaremaale rootslaste väesalgad, kes teostasid oma rüüsteretki ka Püha kihelkonnas: röövisid mõisaid ja talusid, lahkudes viisid vangidena kaasa kohalikke talupoegi, kes Läänemaale, sõdade tõttu tühjaksjäänud taludesse asustati. Sel kaugel ajal oli Saaremaa taluehituse häving väga ulatuslik, ilmselt selle suure laastamistöö järel tehtud hädaehitustest kujuneski välja Saaremaale iseloomulik rehi-eluhoone. Saaremaa ajaloo hea tundja Evald Blumfeldt on väitnud, et Saaremaa talupoeg on kogu Taani aja elanud võrratult paremates elutingimustes, kui samal ajal mandri talupoeg, kuna Saaremaa taaniaegsete vanatalude hoonestik on rikkalik ja elamu avar. 1614.aastal püüti talupojad Rootsi aladelt tagasi tuua, selle ettevõtmise eesotsas seisis Saaremaa asehaldur Jacob Beck ja relvastatud mõisameeste jõuku juhtis Kuressaare lossipealik Gert von Hove, kuid saarlasi ei leitud, kirjutab Saaremaa Muuseumi kaheaasta raamatus Ilmar Arens.

Keskaja lõpus elas Vättal 15 rootsi peret, nende valdamisel oli 11,5 adramaad ja 2 üksjala kohta.

Tänaseks on säilinud rannarootslaste talude nimed: Timmermanni, Rammi, Ula,Tiisu ning perekonnanimed Ulas, Soostermaaker, Adamson,Kundrats, End ja Enno.

Aastal 1645 teostatud revisjoni andmed näitavad, et Püha-Vätla vakus (haldus ja maakasutusüksus) koosnes kahest osast, koguteoses “Saaremaa” on alljärgnevad andmed:

1)eestlastega asustatud Mahwack ( maavakus )

2) rootslaste talud poolsaare lõunarannikul.

Saaremaa rootslastest säilitasid oma rootsluse kõige kauem just Vätta omad, kuna neil oli parem õiguslik ja sotsiaalne seisund, nad olid vabad mõisaorjusest. Keskaja lõpuks oli maarahva jõukus kasvanud ja asustus tihenenud.

Rootslaste vakuses oli

  • 1592-l aastal 15 asustatud talu
  • 1618-l aastal 15 asustatud talu
  • 1645-l aastal 21 asustatud talu

eestlastega asustatud Püha Vätla vakuses

  • 1592-l aastal 16 asustatud talu
  • 1618-l aastal 18 asustatud talu
  • 1645-l aastal 31 asustatud talu

Olen kuulnud, et veel hilja-aegu pidanud Suure- ja Väike-Rootsi rahvas ennast oma rootsi vere tõttu muust Vätta rahvast paremaks ja poolsaar oli nagu poolitatud, selle etema poole esindajaid kutsuti ülejäänute poolt “kollaste lõugadega vesi-vätlasteks”. Jääb üle küsida, miks just kollaste lõugadega? Aastaid tagasi oli mul sellest juttu oma mehe emaga, põlise Kailuka inimesega, kes mäletas vanarahva juttu, kus mööda merd sisserännanud pikakasvulisi rootslasi võrreldud vesiussidega, kes rannavallist üles roomanud ja siia oma kodud loonud. Vesiussidel, ehk nastikutel on ju tõepoolest kollased lõuad, pikk kasv on aga tänaseni säilinud, sellest võib järeldada, et küllap osa rootsiverd inimesi katkust puutumata jäid.

Ka lähiminevikus on Vättat poolitatud: Kailuka ja Vanamõisa olid Pihtla külanõukogus ja Sandla (hiljem Kõljala) sovhoosis, muu osa, mis kuulus “Saare Kalurile”, Kuressaare külanõukogus. See asjaolu on takistanud ühtse Vätta arengut, ning tekitanud võõritimõistmisi ning pingeid.

Selma Tammo mälestused

Selma Tammo on sündunud 11.05.1911.a. Pühas. Siin sündinud ja kasvanud inimesena on tal olnud kodukohaga seoses palju mälestusi.

Kiriku torni põlemisest

Hilissügisel ajal 1921.a. oli sellele aastaajale harukordselt ebatavaline äikeseilm. Äike oli sedavõrd tugev et süütas põlema nii Valjala kui Püha kiriku tornid. Selma oli siis 10. aastane. Kuna sellel ajal ei olnud tuletõrjetehnikat, jooksid inimesed ruttu kokku ja moodustasid tiigi ja kaevude juurest ahelikud õlgkatustega majadeni, mille katustel mehed heitsid vett katusele, et torni põlemisest kukkuvad tukid ei tekitaks suuremat kahju. Torni ennast enam päästa ei õnnestunud.

Kui torn jälle taastati sai oli projekti autoriks Püha pastoraadis sündunud Heinrich Eduard Gahlbäci poeg. Jakobi talu peremees Juhan Rahnel, kes ei kartnud kõrgust, pani uue torni tippu risti ja selle all oleva kera. See võis olla pärit isegi vana kiriku tornist. Hiljem kui oli valminud juba uus pastoraat, maalis kunstnik Eerik Haamer saali tarbeks pildi millel oli kujutatud Püha kiriku torni ilma tornita. Eeriku, vennale Harri Haamerile see pilt ei olevat meeldinud.

Aiast ja pastoraadist

Püha kiriku juures on juba vanast ajast aed. See oli mõeldud kasutamiseks koguduse õpetajale. Kui õpetajat pikemat aega kogudusel ei olnud siis juhtus sageli, et igaüks käis sealt midagi võtmas. Et seda laastamistööd vältida, anti nn. Maripuu aed koguduse juhatuse poolt rendile. Minu isa Juhan oli ka üks rentnik. Mehed valvasid aeda öösel ja meie lapsed, pidid aeda valvama päeval. Selles aias oli kaks väga suur pirnipuud väga magusate viljadega. Merepoolse kiviaia juures oli terass koos pikidega kus võis õhtuti merele vaadata kuidas kuu tõuseb ja Sutu lahes peegeldub. Kui hakati ehitama uut pastoraati pidi sellelt kohalt enne ära lammutama nn. tööliste maja või häärberi. Kuna see oli vana hoone ei olnud sellest ka kahju. Ma usun, et vanast pastoraadist endast oleks saanud asja kui sellele oleks pandud peale uus katus. Vana pastoraat oli võrreldes praeguse koguduse majaga, palju suurem ja ruumikam hoone. Pastor Haameri ajal oli suure saali seinad viimistlemata lihtsast palgist. Kui õpetaja Reinaru tuli ametisse valis Harri Haameri abikaasa Maimu helesinise suurte laikudega tapeedi. See oli õp. Reinaruga hästi kokku sobinud.

Mõnda koguduse juhtidest ja nende tegevusest

Kui Saaremaal oli suur näljahäda (ilmselt on siin mõeldud Põhjasõja 1700-1721 järgset viletsuse ja nälja aega kui eesti rahvastik vähenes 120 – 140 000 inimeseni) oli Püha koguduse õpetaja andnud kohalikele talupoegadele (kirikumõisa rentnikud) tööd turba kaevandamisega praegusest soobikust. Turbaga väetati kirikumõisa põlde ja pastor sai talunikele nälja leevendamiseks maksta viljas (Ilmselt kõige raskemal ajal 1714-1730 oli Pühas pastoriks Konrad Wilcken).

Kõige vanem Püha surnuaed asub ümber kiriku. Inimluid on maetud ka laiemalt vana pastoraadi ümber. Kirikust välja tulles oli vanasti vasakut kätt näha kiviristi osa. Sealsamas oli ka vana päikesekell.

Vanas surnuaias seisab Peter Heinrich von Frey haud (Pühas 1785-1833). Õpetaja Haamer rääkis sageli, et temagi sooviks enda hauale sellist masiivset hauakivi. Juhtus aga nii, et pikne lõi selle hauakivi katki. Sellest ajast on hauakivi pragudega.

Püha on olnud suur kogudus kus oli 3000 hinge. Vallas oli 4500 inimest. 1930.a. oli koguduseliikmete arv langenud mitu korda. Kogudust teenisid oma õpetaja puudusel naaberkoguduste vaimulikud.Valajala õpetaja Gustav-Friedrich Eduard Punt, kes hooldas Püha kogudust Valjalast, on minu mälestuses roosade põskede ja lumivalge habemega tore mees. Ta rääkis küll eesti keeles aga kirikus ei saanud rahvas tema eesti keelest aru.

Pärast Haamerit Püha pastoriks olnud Rudolf Reinaru tuli ideele anda Saaremaa kirikute ja koguduste kohta välja üks raamat mille pealkirjaks sai “Saaremaa praostkond sõnas ja pildis”. Reinaru palus minul kui valla kirjutajal need materjalid ühtseks tekstiks koondada. Õpetajad saatsid Pihtla vallmajja, kuhu tuli ka kirikla post, oma käsikirjad mille mina siis valla kirjutusmasinal ümber ümber trükkisin, jättes ruumi pildi kohtadele. Püha koguduse ajalugu puudutava osa kirjutas vallasekretär Hain Maripuu. Tema teadis ka seda, et kiriku altari ette, suure kiviplaadi alla on maetud üks koguduse vaimulik. Hain Maripuu täitis koguduse juures ka köster-organisti kohuseid. Vajadusel ta ristis lapsi ja mattis inimesi. Köstri palgaks sa ta kasutada koguduse maadest heinamaad mis jääb kolhoosi ajal ehitatud elamu (Aurora) kohale. Kui kogudusel oma õpetajat ei olnud, sai ta kasutada ka kirikla aeda (Maripuu aed). Hiljem Hain Maripuu küüditati ja ta suri võõrsil.

Õpetaja Haamerist on üldiselt meeles väga palju lugusid. Kui Harri tulevane abikaasa Viljandi linnapea Maramaa tütar Maimu, oli esimest korda Püha kiriku ja tema hingekarjasega tutvust teinud, tutvustas Harri ennast vaese kaluriküla papina. Kui Maimu talle saatis lubatud meenutusfotoga kirja oli sellele kirjutatud “Vaene kaluriküla papp”. Harri oli sellest veidi üllatunud. Maimu kirjutas Harrile omal ajal ainult erilistes, lillades ümbrikes.

Uielu koha peremees Mihkel Kästik oli oma asunikukoha rajanud pangalaenuga. Teda ja tema peret toitis ainult üks lehm. Mihkel jäi aga haigeks ja kutsus õpetaja endale koju. Ta tundis et surm on lähedal ja tahtis oma muret õpetajale rääkida. Nendevahelisest jutust ilmnes, et kõige suuremaks mureks oli lähenev pangalaenu tähtaeg. On teada, et õpetaja Haamer kinkis oma palgast selle raha, et Mihkel sai pangalaenu tähtajaliselt ära maksta. Varsti pärast Haameri lahkumist Saaremaal Mihkel suri. Õp. Haamer küsis veel hiljem tema matusekoha järele ja käis Mihkli haual.

Vanematest inimestest

Minu vanaisa Peeter Rahnel oli Tõlluste mõisas kokaks. Peeter muretses koos oma naise Viiuga Kopeldi koha. Sellessamas Lasname küla talu ühes toas peeti ka külakooli. Peetri ja Viiu lapsed olid Mihkel, Juhan, Anton ja Liisu. Nende vanem poeg Mihkel oli eluaegne kiriku kellamees. Alates esimesest maailmasõjast kui talu mära muudi ja (raha jäigi venemaale viidud panka) tuli Viiu kasvatama oma teise poja Juhani kahte last. Juhan ostis abielludes väikese vabadikukoha Püha külas endise küla koolimaja kõrvalt. Selle talu perenaine kelle endise maa peal meie kodu asetses oli väga hea inimene ja pidas meid lapsi alati meeles.

Vanal ajal olid inimesed kartlikud ja pelgasid neile mõistetamatuid asju. Oma usku püüti kinnitada meie mõistes ebausuga.

Minu ema õde tädi Alma oli samuti meie emale kodus abiks. Tema lapsepõlves võttis naarbruses elav vanemnaine teda kiriku juurde kaasa ja võttis kirikuukse alt kaasa põletamise tarbeks pühkmeid.

Juhani ema, Viiu isa Pärt, oli hakanud omal ajal hanesulega käsitsi Piiblit ümber kirjutama. Minu isa mäletab kuidas tema poisikespõlves oli osa sellest tööst juba valmis. Pärt oskas ainukesena külas ka kelli parandada. Vallasekretär rääkis et muist rattaid jäi järele, aga kellad ikka käisid.

Mälestused on üles tähendatud 9 aprillil ja 7 juulil 2000.a. Selma Tammo kutsuti oma Taevase Isa juurde peale oma 90.a aasta juubelit 15.05.2001

Mälestused on üles tähendanud Anti Toplaan